| Leek võib süttida ja kiirelt kustuda
|
| Võime rääkida võime vaikida
|
| Me pole üksinda see paneb meid uskuma
|
| Armupalavik meid kõiki nakatab
|
| Tundsin üht tüdrukut, kes meeldis mulle lõputult
|
| Kuid nii ausaks kui see pilt end ei maalinud sai see lõpuks lõhutud
|
| Ma nii nõutult jäin vaatama ja oma lõugu saand avada
|
| Ja öelda ei jõudnud mis vajan ma nii enne põudu mind tabas maa
|
| Mind rabas ta vaatan ta pilte ja meenutan et nii pagana
|
| Väga tundsin kirge ja mind erutas mingi perutus ta mind erutas
|
| Alati mis siin salata sellest tekkiski mul armupalavik
|
| Siis tundsin külgetõmmet, kuid sinust maaliti mulle
|
| Vaid sünge lõuend pritsiti vaid tühje sülge õuel
|
| Ma olin ülbe õujee, kuid teadsin, et mu põues
|
| Ei ole kivi ja ma teadsin, mida tunnen, õudne
|
| Võis tunduda mu minevik, ma ei jõudnud öelda veel midagi
|
| Ja niisiis mind halba nimekirja lisasid
|
| Kui lõpuks lahti lõin suu, kuigi tahtsin ta ei kuulnd
|
| Mu sõnad suult kaugusesse viis tuul ei muud
|
| Leek võib süttida ja kiirelt kustuda
|
| Võime rääkida võime vaikida
|
| Me pole üksinda see paneb meid uskuma
|
| Armupalavik meid kõiki nakatab
|
| Ma olin ka siin ükskord haigelt kinni ühes plikas
|
| Tegelt ta ise alustas ja sellega ei läindki pikalt
|
| Kõik meeldis algul sain kõik nagu harjund
|
| Kurat ma ei saand arugi kui olin juba armund
|
| Kiindusin kinni, kui saan ma otsale
|
| Kuid ma ei teadnud, et ta on orav, hüppab oksalt oksale
|
| Ja oligi käest läind, kuid mu pea oli teda täis
|
| Head asjad kaua ei kesta, nii ma olen näind
|
| Ta mängis nii hästi, ma ei osand arvata
|
| Ei pidand vajalikuks kõike taga valvata
|
| Seest kripeldas, liiga hea, et olla päris
|
| Püüdsin mõtted mujale, kuid seest see ikka näris
|
| Nii ta läks ja võttis ingel kaasa tüki minust
|
| Nüüd teen järgi mõteldes, sest plussist mitu miinust
|
| Ta tegi must mehe, kelleks poleks tahtnud saada
|
| Närvihaigeid hulle ei usalda, kui tagasi vaatan
|
| Leek võib süttida ja kiirelt kustuda
|
| Võime rääkida võime vaikida
|
| Me pole üksinda see paneb meid uskuma
|
| Armupalavik meid kõiki nakatab
|
| Ta seal seisis, piltilus kataloog
|
| Tema nimel võitlus pole niisama matadoor
|
| Nime ma ei teadnud, elas kõrvalmajas
|
| Veidike psyco, selle pand kõrvataha
|
| Ja märganud olen, et ta on paralt parajane
|
| Minu süda külm, aga nii salajane
|
| Tal oma plaanid, oma elu, oma klemm
|
| Olen võõras nina temale, ei ole oma vend
|
| Neiu võiks olla mulle kui amigo
|
| Homme juba natuke rohkem kui amigo
|
| Tookord temaga ei suhelnud julgemalt
|
| Kuule, mis on su number ja kuidas sul kulgend
|
| Aga kord on nähtud juba, rong on läinud
|
| Oli võimalus hiljem, olen vaid kord veel näinud
|
| Siiani jahivad teda mööduvad pilgud
|
| On lööduna pingil, aga hoiavad hirmul
|
| Leek võib süttida ja kiirelt kustuda
|
| Võime rääkida võime vaikida
|
| Me pole üksinda see paneb meid uskuma
|
| Armupalavik meid kõiki nakatab
|
| Leek võib süttida ja kiirelt kustuda
|
| Võime rääkida võime vaikida
|
| Me pole üksinda see paneb meid uskuma
|
| Armupalavik meid kõiki nakatab |